Sõbrapäeva alustasime sõbraampsuga, mille poetasid korvi kõik need, kes said ja tahtsid sel hommikul teistega midagi jagada. Peamiselt oli korvis muidugi magus sõbraamps ja head tuju kui palju. Selleks sõbrad ju ongi.
Sõbranädalale olime end häälestanud juba esmaspäevases käsitöötunnis.
Ja kuna me oma laealustest lammastest veel loobuda ei taha, riputasime südamed lammaste vahele. Sõbralike lammaste hooliva pilgu all valmistasime üksteisele ühiselt sõbratunnistused - kõik kirjutasid kõigi kohta mõne hea omadussõna (eesti keele tunni teema ikkagi).
Sõbratunnistused panime seinale. Esialgu said need sellised. Hiljem, kui paar terveks saanud sõpra ka kooli jõudsid, lisati veel üht-teist.
Sõbrapäev langes sel aastal kokku tuhkapäevaga. Nii saime hommikuringis paberile panna muresid, mis meil südamel, ning hiljem õuevahetunnis kõik lõkkesse visata. Lõkke äärde jõudis igaüks omal ajal, nii nagu kehalisest tulemine ja kehalisse minemine lubas.
Ja kui otsest muret just polnud, võis jõulude ajal laelammaste kõrval rippunud volditud kingipakkidesse puhuda halvad tunded või ebaõnnestumised ja needki tulle saata.
Õpilasesindus jagas tullesaadetud murede asemele mõnusaid mõtteteri sõpruse ja sõbraks olemise kohta. Pirakast purgist jagus kõigile ja jäi ülegi.
Imeline! Mis elu see küll oleks ilma sõpradeta!?!?
Imeilusa päeva imelisi tundeid sobib suurepäraselt kaunistama lõppeval nädalal koolimaja ehtinud loovusringi õpilaste tööde näitus.
Imelisi olemisi koos imetoredate sõpradega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar