Otsustasime vaadata ajas paarsada aastat tagasi ja külastada Tartu linnakodaniku muuseumi. Ees ootas hämar soe tuba, mida muutsid heledamaks vaid päevavalgus ja küünlad, ning kuusk laual nagu 200 aastat tagasi kombeks.
Muuseumiemand rääkis meile vanadest jõulukommetest ning luges küünlavalgel ka samasisulise katkendi Anderseni muinasjutust.
Uurisime laual seisvat kuusepuud ja seda kaunistavaid ehteid. Saime teada, et vanim jõuluehe on kuivatatud dattel. Tavalised kuusekaunistused olidki kuivatatud puuviljad, õunad, piparkoogid, puidust nikerdused ja kullatud kreeka pähklid. Neid viimaseid valmistasime väikese aknaga tagatoas endalegi.
Kui igapäevased küünlad valmistati tol ajal loomarasvast, siis pidupäevaküünlad tehti mesilasvahast, ikka sellepärast, et paremini lõhnaks. Tegime meiegi pidupäevaküünlad. Mesilasvahast küünalde keerutamine on meil juba hästi selge.
Kogunesime tagasi eestuppa ja muuseumiemand süütas kuusel küünlad. Rääkisime sellest, mida vanasti videvikutundidel tehti: pillimängudest, lugude vestmisest, ühisest ajaveetmisest. Ja laulsime koos kaks kõigile tuntud jõululaulu, tšello saatel.
Oli hubane, hariv, väärtusi rõhutav ja igati mõnus pärastlõuna. Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar