Eelmisel nädalal vaatasime põgusalt kümmet erinevat võimalust, kuidas tulla toime tundega, mis meis ühel hetkel pead tõstab ja mõtlemisvõime alla surub. Sel teisipäeval saime proovida esimest rahunemisvõtet lähemalt. Kas te teate, kuidas lugeda kümneni nii, et sellest ka abi oleks? Meie juba natuke teame: soovitatakse hingata sisse ja välja ja väljahingamise lõpus öelda endamisi 1, siis jälle sisse ja välja ja öelda 2 ja nii kümneni välja. Kui me seda hommikuringis proovisime, ei olnud ühtegi tugevat tunnet veel käepärast ja me oleksime äärepealt hoopis magama jäänud. Nii rahustavalt mõjus! Tasub proovimist.
Kolmapäeval tuli kaardipakist rahunemisvõte number 2: tundele nime andmine. Rahustavalt võib mõjuda juba see, kui ma tean, mida ma parasjagu tunnen, ning ma oskan, saan ja suudan seda ka välja öelda, kasvõi iseendale.
Aga kuidas ma oskan välja öelda, mida ma tunnen, kui mu tunnete sõnavara ei ole kõige laiem? Jälle tulevad abiks head kaardid, seekord teisest pakist. Kuna meil oli hommikuringis külas ka kaplan Triin, saime vaibale panna suisa tosin tunnet ning mõelda ka sellele, millises olukorras üks või teine meid külastab.
Kokkuvõtteks tõdesime, et kõik need tunded on meie sees olemas ja löövad ühes või teises olukorras tugevamini välja. Ikkagi inimesed! Ja lisaks on kõik need ja veel paljud teisedki tunded, mida sel korral nimetada ei jõudnud, meile lubatud. Ükski tunne ei ole keelatud. Aga kui tunne on väga tugev, oleks vaja õppida sellega toime tulema nii, et keegi meie ümber haiget ei saaks, et koostööõhkkond säiliks või taastuks võimalikult kiiresti. Jõudu meile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar