SEIKLUSED SUPILINNAS JA POPSID PÖÖNINGUL

Ainult tõeliselt loovad tüübid lubavad endale tõeliselt spontaanseid ettevõtmisi. Me oleme loovad, selles pole kahtlust. Kui õpetaja on pühapäeva õhtul välja mõelnud, et varasem plaan tuleb kõrvale jätta ja Kivilinna kooli eestveetava 4. klasside projekti "Loeme, mõtleme, loome" I vooru otsimismängu küsimustega tuleb tegeleda kohe esmaspäeva hommikul, ei hakka keegi vastu vaidlema, vaid hoopis käsi plaksutama ja "jeee" hüüdma. Sest otsimismäng toimub Supilinnas!!! Me läheme koolimajast välja!!! Ja õpetaja juba teab, et asi tuleb ära teha kohe esmaspäeva hommikul, sest esiteks on väljas ilus ilm, aga homme võib vihma sadada; teiseks on kõik lapsed koolis; kolmandaks on kaks eesti keele tundi järjest ja neljandaks, mis täna tehtud, see homme hooleta. Nii saamegi õpetajalt kõigepealt Supilinna kaardid, uurime, milliseid tänavaid Supilinnas leidub, otsime üles vesise nimega tänava (loe: Allika), magusa nimega tänava (loe: Marja) ja teised M-tähega algavad tänavad, sest näiteks üks küsimus ütleb, et M... tänaval on teise korruse aknale roninud kummaline robot. Kui oleme soojas klassiruumis veel üht-teist läbi mõelnud ja kokku leppinud, astume kargesse sügishommikusse ning suundume üle Toomemäe otse Supilinna.

Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi,

sest teavad kõik, taram-taraa, just selleks hommik ongi.

(Karupoeg Puhh)

Leiame Tähtvere tänavalt maja, milles elas aastaid tagasi üks tuntud Eesti kirjanik. Leiame üles etteantud pildil kujutatud vahva korstna ja trepi ning selgitame kaardi abil välja, kust kuhu see trepp viib. Märkame Marja tänaval isuäratava magustoiduga pilti ja ühe maja aknal Eesti lippu. Samal ajal kui osad tüdrukud suunduvad kibekähku Herne 20 juurde uurima, mida seal söögiks pakutakse (sest otsimismängus on vaja seda teada),

võtavad ülejäänud aja maha Supilinna mänguväljakul, mille servas kasvavad kaks väärismetalli sisaldava nimetusega puud (üks jäi uhkelt ka pildile):

Seejärel teeme kõik väikese mängupausi:

Pärast saame veel teada, et Oa tänavalt paistab ära Jaani kiriku torn, et Meloni tänavalt võib leida ühe hiiglasliku kärbseseene, et Piiri tänaval on maja, mille seinal üks tilluke idamaine kuju, ja et ühes teises sama tänava maja õues kireb kukk, et Supilinnas on üks liblikatega maja ja siin-seal liblikatega kardinaid, et aknalaudadel võib märgata huvitavaid taimi, pudi-padi, nipsasju või kasse, et nii ühe kui teise kuuri või maja seinale on joonistatud ja maalitud vahvaid pilte. Ja me muudkui kõnnime

ja otsime

ja keegi ei virise, et läheb juba teine tund ja sõrmed on külmast nii kanged, et kirjutamisalustki käes enam hoida ei saa. Õpetaja rõõmustab salamisi, et me oleme terve selle aja vaadanud ja korranud tänavanimede õigekirja, õppinud natuke kaarti lugema, tutvunud oma kodulinna ühe huvitavama linnaosaga, olnud värskes õhus, teinud sporti ja veetnud mõnusasti koos aega. Koolimajja jõudes ütleb üks telefongi, et täna on hea päev, sest sammulugeja on pidanud kella 11-ks juba pööraselt palju tööd tegema.
Saksa keele tundi jääme hiljaks, aga sellest pole midagi, sest isegi meie õpetaja oskab käigu pealt kontrollida kõiki tänaseks õppida jäänud sõnu. Tal on kodus üks tuttav saksa keele õppija ja õpik. Ja kui sõnade kontrollimiseks läheb, oleme valmis ka täiskäigul tänaval kõndides kätt tõstma, et vastamissoovist märku anda. Vaikne Rebane, sügav kummardus sinu ees!
Tänutäheks meie pingutuste eest ja vist ka rahvusvahelise muusikapäeva tähistamiseks tervitab meid kõige kõrgemal korrusel asuvas koolisaalis puhkpilliorkester Popsid: kuulame, vaatame ja tantsime. Elagu esmaspäev!