On esmaspäev, 20. november. Täna on meil koolis külaline - kirjanik. Oleme teisest klassist alates igal aastal mõne kirjanikuga kohtunud. Seekord tuleb külla Heiki Vilep. Tuleb külla kotitäie raamatutega. Nende hulgas on tema trükisoe luulekogu "Tähesära".
Härra Vilep loeb meile sellest kogust ette palju lahedaid luuletusi, selliseid vimkaga, krutskiga. Näiteks vihmaussist, kes mõtles vihmase ilmaga hoopis kalale minna; robotist, kes leiutas inimese, kelle vedru ei käi maha; unejutust, mis võiks olla nii igav, et tuleb sügav uni; vanaisast, kes arenes ahvipärdikust veduriks; sajast soovist, meremehest, armastusest ja muust. Meie istume, kuulame, itsitame, niheleme. Vahele saame avaldada oma mõtteid ja küsida küsimusi. Saame teada, et kirjaniku esimene luuletus sündis juba 2-aastasena, et tema lemmiksöök on hapukapsas ja kartul ning hernesuppi võib ta süüa nõrkemiseni. Lisaks veel üht-teist, mis meid huvitab. Siis loeb kirjanik meile loo nutitelefoniga Une-Matist, kes reisib koos Madliga maailma nabaauku, kus on kõik Madli kadunud asjad (sh mõtted ja mälestused).
Viimasena tunneme tugevat õlg-õla tunnet, kui ostame raamatuid ja ootame autogramme...
...nii äsjaostetud raamatusse,...
...kui ka kodust kaasavõetud raamatusse.
Kohtumise lõpuks on ühteviisi tühjad nii rahakott, raamatulaud kui ka kõhud. Küll aga on kosutust saanud vaim, hing ja inspiratsioon. Vahest luulepisikki.
Aitäh mõnusa tunnikese eest, härra Vilep!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar