Isadepäevajärgsel esmaspäeval pärast esimest tundi seame sammud lähima isa töö juurde külla. Kaugele pole vaja minna. Vallikraavist alla ja Lossist üles, siis vasakule ümber nurga ja olemegi kohal. Riigikohtus!!!
Nii, trepile saime, vaatame, kas sisse ka lastakse. Lastakse! Ja mitte niisama, vaid suisa läbi turvavärava.
Ja juhatatakse ilma pikema jututa otse kohtusaali. Leiame endale sobivad kohad, kes Riigikohtu esimehe toolile, kes vanemate kohtunike kohale. Ja kui need täis, sätime end riburadapidi järjest nooremate kohtunike toolidele.
Saame teada, mis majas me oleme, kui kaua on siin majas olnud kohus; millistel tingimustel kohtuasjad üldse sellesse majja jõuavad; milliseid teisi kohtuid on olemas, kui palju on kohtunikke ja kohtuasju; mida kogutakse kohtutoimikusse; milline on Eesti Vabariigi kõige olulisem seadus; et on olemas ka laste põhiõigused lastekaitse konventsioonis (kus seisab muuseas, et lapsel on õigus mängu- ja puhkeajale); kui kaua ja mida peab õppima, et mõista õigust teiste inimeste üle; milline näeb välja õiglusjumalanna ja miks just selline jms.
Näeme kohtuhaamrit, mida, nagu välja tuleb, kasutatakse järjest vähem.
Näeme kohtuniku talaari ja saame teada, miks kohtunikud seda kannavad.
Kohtume Ron-Arthuri isaga ja räägime üht-teist tema ja kriminaalkolleegiumi tööst.
Saame küsida kõike, mis vähegi kohtuga seoses pähe tuleb. Pistame lahkuma asudes taskusse helkuri, kohtusüsteemi tutvustava raamatukese ja oma isikliku eksemplari Eesti Vabariigi põhiseadusest.
Nõunike kabinetti piiludes vaatab sealt vastu aga üks õige nunnu kohtumõistja. Ja kuna tema ümber tekib kohtusaalist pääsenute hulgas nii palju sigimist ja sagimist, jäävad fotojäädvustused küll kaunis udused. Ent postitusest neid välja jätta ka ei saa, sest külastusjärgse kolme meeldejäävaima asja hulgas mainitakse karvast tegelast selleks liiga mitu korda.
Kabinetis näeme ära ka toimikud ja neid kaitsva seifi.
Uuh, seekord pääsesime puhta nahaga. Ja andku Jumal, et meie eesõiguseks jääb vaid kohtumajas ekskursioonil käia või järgmise 13 ja poole aasta pikkuse koolipingi nühkimise järel teistele õigusküsimustes abiks olla!
Täname siiralt Ron-Arthuri ema ja isa ning toredaid inimesi Riigikohtus, kes meile põneva ja enneolematu ennelõuna võimaldasid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar