GIIDIMÄNG TARTU PEAL

Reedel, viimaste koolitundide päeval suundume klassiga linna, et "Tartu rohelise mapi" põhjal giidi mängida. Mapp on koostatud 2005. aastal ja nii pakub sealne info võimalusi ka võrdluseks kolmeteistkümneaastataguse ja praeguse Tartu vahel. Mäng saab alguse Raekoja ees. Kuulame giid Pärtlit. Muuhulgas saame teada, mis Raekoja keldris vanasti oli.

Viltuse maja juures ootame giid Evelini, kes parasjagu pildistab, ja pärast seda räägib meile, miks maja viltu on.

Iga giid annab meile vihje, kuhu tee edasi viib. Seekord silla juurde. Ingli silla juurde. Giid Lauralt saame teada, mis alleel sild asub ja kas sillal on mingit seost Inglismaaga.

Teel allee teise otsa tuleb mõte taastada üks ülesvõte esimese klassi üsna alguse poole tehtud ülesvõttest. Mis järjekorras me toona seisime, me muidugi ei mäleta, kuid kõik, kes Peetri koolis esimest klassi alustasid, võivad end ise alumiselt pildilt üles otsida. Kõik ülejäänud võivad otsida muutusi taustal seisva maja juurest.

Teisi toonase matka pilte võib ka vaadata: 1. klassi matk
Muideks, armas õpetaja Ave külastas meid ootamatult vaid paar päeva varem koolimajas, astus äkki uksest sisse ja tõi küpsist ka. Siis me ühist pilti teha ei taibanud. Ent sooja tunde saime kaasa.

Allee teises otsas, kuhu me pidime suunduma, asub Tähetorn. Giid Helmi räägib meile sellest lähemalt. Torni lähedal asuvast monumendist ka.

Äsja meenutasime oma esimest klassi ning vaevu jõuame monumendi otsa ronida, kui kes teab kust tormab samas suunas meie praegune esimene klass. Tere tulemast! Vaatame siis koos siit kõrgelt alla ja lehvitame ka.

Edasi viib tee millegi ajalooliseni, mida enam pole: vareste kolooniateni, varesepesade otsimiseni. Kuuleme küll kajakat ja kuulame giid Ramonit, kuid varestest ega nende pesadest pole jälgegi. Tühjagi siin enam otsida ja loendada saab.

Järgmises punktis saame veidi istuda ja jalgu puhata, kui giid Helmi meile suurejoonelisest punastest tellistest hoonest ning sellesse müüritud neitsist räägib.

Veidi puhanud, suundume julgelt varemete vahele. 2005. aasta varisemisohu hoiatus enam ei kehti.

Suundume otse varemete vahele ja varemete vahelt läbi hr Petersoni juurde. Väga härraks ta muidugi saada ei jõudnudki. Läheme ja ütleme meie rahvuskirjanduse loojale tere ning kuulame veel giid Mirjamit.

Kaunite graveeritud sõnade juurde on sätitud lilli. Kohendame neid natuke ja nüüd sobivad imeliselt.

Giid Ron viib meid Toomemäe kõige romantilisemale künkale...

... ja mainib muuhulgas ka allpool asuvat ohvrikivi.

Teele jäävad veel mõned suurmehed. Esimene neist imetajate munaraku avastaja Baer. Giid Laura teab. Ent miks hr Baer üksinda aiaga ümbritsetud on, jääb saladuseks.

Enne järgmise suurmehe juurde jõudmist jääb teele mänguväljak, kust leiame taas eest esimese klassi.

Miks mitte natuke koos mängida.

Ent veidi eemal avastatakse, et me polegi veel nii suured, et beebikiike ei mahuks.

Õnneks saame giid Joosepi siiski beebikiigest kätte ka ja kuuleme, mäest alla jõudnud, kes seisab ülikooli taga. Joosep räägib meile Rootsi kunnist endast.

Meie giidimäng on kestnud juba pea kaks tundi, ehkki juhendi järgi oleksime pidanud tunniga ringi ära tegema, ja meil kisub väga lõbusaks. Esmalt istuvad peaaegu kõik Ramonile sülle.

Ja siis Ronile.

Ja siis läheb kuhi rõõmsalt ümber.

Enne ülikooli ette jõudmist jõuame arvata, mitu sammast ülikoolil on. Pakume pigem rohkem kui vähem. Giid Mirjam lausub rahututele turistlastele (Helmi sõna nende aasialaste kohta, kellelt jäigi küsimata "Where are you from?") paar sõna.

Lepime kokku, et jätame seekord Emajõe äärde ja Vabaduse parki (või puiestikku) minemata ning läheme otse tuuri viimasesse punkti: Tartu südamesse.

Jeeeee, vaht!!!

Oota, aga Tartu süda? Jah, noh, muidugi. Leitud!

Vallutatud!!! Giid Moona, uuu, milline on sinu jalg? Ja miks siin ümberringi nii palju inimesi on? Jälle need aasialased. Või on need juba ühed teised?

Ja kogu see lipu ja vapi värk ja mis seal peal on ja nii edasi ja tagasi on meil juba ammu selge. Juba sellest ajast, kui me inglise keele tunnis etwinningu projekti raames lippu joonistasime ja sellest inglise keeles jutustasime.
Aga kuhu see vaht nüüd jäigi?

Siin me võiksime muidugi tundides kaupa solistada, kuid kõht on kole tühi. Lähme otse üle Toome kooli tagasi. Ja muideks, meie teame kohti, mida rohelise mapi ajal keegi veel uneski näha ei osanud. Romantilisi väikesi tagahoove. Kes teab, kus see asub, see teab.

Giidimängimiseni! Ahjaa, sel päeval tuli 10 000 sammu lõdvalt täis.